Projekti CANEPAL materjalid
2011.a. kevadel ja suvel osalesime projektis “Culture and Nature: The European Heritage of Sheep Farming and Pastoral Life (CANEPAL)". Uuringu eesmärgiks oli koguda lammastega seotud tekstilist ja pildimaterjali Eesti lambakasvatustaludes. Selleks koostati küsimustik ning valim Eesti lamba- ja kitsekasvatajatest, valimi põhimõtteks oli hõlmata nii suur- keskmisi kui väikepidajaid igast Eesti maakonnast, kokku 50 lambakasvatajat.
Küsitluse viis läbi MTÜ MML, hiljem lisati Eesti Maaülikooli, Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Vabaõhumuuseumi töötajate koostatud tekstid ajalooliste allikate põhjal. Kogutud materjal saadetakse edasi CANEPAL projekti partneritele Ungarist, Bulgaariast, Poolast, Kreekast, Prantsusmaast, Hispaaniast ning kõigi projektis osalevate maade matejalidest koostatakse näitus.
Siia leheküljele laadisime osa kilde meie äärmiselt huvitavast poolaastast ja ka värvikamaid leide arhiivimaterjalidest. Vajutage alljärgnevatel teemadel:
Ajalooline ülevaade Eesti lambakasvatusest
Maastike hooldamine lammastega
Lammaste märkimine karjas
Lammaste söötmine ja jootmine
Lammaste ja villa pesemine ja pügamine
Käsitöö
Liha ja saadused
Lambalihaturg
Ajalooline ülevaade Eesti lambakasvatusest. (See osa on kokkuvõttev referaat dots. Peep Piirsalu materjalidest)
Esimesed märgid lamba- ja kitsekasvatusest Eestis pärinevad vanemast pronksiajast II aastatuhandel eKr, arheoloogilistel väljakaevamistel on rohkesti lamba- ja kitseluid leitud ka nooremast pronksiajast. Muinasaja lõpuks 13. sajandil kujunes mõningane erinevus rannikul asuva Lääne ja Loode-Eesti ja sisemaa vahel. Lääne pool oli rohumaid rohkem ja loomakasvatusel ning sõnnikuga väetatavatel põlispõldudel suurem osakaal, sisemaal oli suurem tähtus alepõllundusel, küttimisel ja kalastamisel. Lääneosas kasvatati rohkem lambaid ja veiseid, sisemaal sigu.
Esimesed kirjalikud andmed lammaste kohta pärinevad XVIII sajandi lõpust, kus kirjeldati Eesti kohalikke maalambaid kui talupojalambaid, kes olid jämeda musta või halli villaga, väikest kasvu, kõrgete peenikeste jalgadega, lühikese sabaga, leplikud ning hea sigivusega, ja nn saksa lambaid, kes olid suuremad ja peene villaga ning keda kasvatati mõisates.
Eesti lambatõugude kujunemises võib eristada järgmisi perioode:
Kuni XIX saj alguseni kasvatati jämeda villaga eesti maalambaid karusnahkade ja käsitöövilla tootmiseks 1824-1869 peenvillalammaste kasvatamine ja kalevivabrikute asutamine
1869-1924 lihalammaste kasvatamine ja aretamine
1924-XX sajandi 50ndate aastateni kohalike tõugude eesti tumedapealise ja eesti valgepealise aretamine ja kujundamine
Alates 1824. aastast hakati Saksamaalt Eesti mõisatesse tooma meriino lambaid, keda loendati Eesti- ja Liivimaa mõisates kokku üle 200 000 looma. Pikkamööda levisid meriinolambad mõisatest ka taludesse. Kohaliku eesti maalamba arendamisele XIX sajandil tähelepanu ei pööratud.
Alates 1841. aastast hakkas villa hind langema, kuna Euroopa turule jõudis odav vill Austraaliast ja Argentiinast, samas arenes edasi ka tekstiilitööstus, ning 1863. aastal otsustati kohaliku maalamba parendamiseks hakata Eestisse sisse tooma inglise liha-villalamba erinevaid tõuge. Kui veel 1864. aastal domineerisid peenvillalambad, siis 1880. aastaks olid meriinod asendunud liha -villalammastega. 1890. aastal oli Baltimaadel ligikaudu 1 miljon lammast, kelle hulgas oli nii meriinosid kui liha-villalambaid, kuid ülekaalus olid kohalikud maalambad ja nende ristandid. Kuna liha-villalammaste jäärasid müüdi ka talupoegadele, paranesid ka kohalike maalammaste lihaomadused. Samuti mõjusid lihalambakasvatusele soodsalt rohumaade puhastamine võsast, maade kuivendamine ja uute põllukultuuride (ristik, kartul) kasvatamine. Liha-villalammaste kasvatamise tõus kestis kuni 1898. aastani, mil lambapidamise asemel hakati arendama piimakarja.
1916. aastal oli Eestis 620 000 lammast, seose maareformi läbiviimise ja talude arvu suurenemisega tõusis lammaste arv 1922. aastal rekordilise 722 tuhandeni.
Alates 1925. aastast hakkab lammaste arv Eestis vähenema, põhjusteks majanduskriis, piimakarja eelisarendamine, mitmed vihmased suved ning parasiithaiguste laialdane levik. Kõige madalamale langes lammaste arv 1930. aastal, mil loendati 467 200 lammast, hakates pärast seda jälle kasvama ning ulatudes 1939. aastaks 695 700 lambani.
Teise maailmasõja ajal vähenes Eestis lammaste arv 322 900-lt 1940. aastal 248 000-ni 1945. aastal, sugulammaste arvukus oli sõjategevuse tagajärjel vähenenud üle 40%. Hävisid ka paljud tõukarjad ja aretustöö seiskus. 1949. aastal algas Eestis kolhooside moodustamine, kus seati riiklikuks eesmärgiks aretada välja uued Eesti oludele sobivad lambatõud – eesti tumedapealine ja eesti valgepealine, aretuse algmaterjaliks kasutati šropširi ja ševioti lammast. Sõjajärgsetel aastatel hakkas lammaste arvukus tõusma, ulatudes 1951. aastal 265 800 loomani, kellest kolhoosides oli 33,7% ja inimeste kodumajapidamistes 66,3%. Ka lammaste arv kolhoosides hakkas suurenema, 1951. aastal oli neis juba 89 700 lammast. 1960. aastatel algas kolhoosides spetsialiseerumine sea- ja veisekasvatusele ning enamus lambafarme likvideeriti, kuna kaotati kolhooside riiklik villamüügikohustus. 1969. aastal oli kolhoosidesse alles jäänud 4800 lammast, mis moodustas 3% kogu lammaste koguarvust Eestis. 1970. aastaks oli enamik lammastest kolhoosides puhtatõulised eesti valgepealised ja eesti mustapealised, kuid lammaste arv oli väike, aastatel 1970-1990 vahemikus 4000-7000 looma, mis moodustas kogu Eesti lammaste üldhulgast 3-5%. 1972. aastal oli kolhoosides tõulambaid kokku 5660 looma ja 1984. aastal 9485 looma. Suurimas lammaste tõufarmis oli 1980. aastal üle 1200 looma (Piirsalu, 2007).
Pärast Eesti taasiseseisvumist 1990. aastate alguses vähenes lammast arv järsult. Põhjuseks oli põllumajandustootmise üleüldine allakäik, kuna nõukogude süsteem oli kokku varisenud ja kolhoosid likvideeritud, kuid uus süsteem veel ei toiminud ning Eestis ei makstud ühtegi põllumajandustoetust. Lambaliha, villa ja naha kokkuostuhind oli väga madal, mis viis lambaliha tootmise kahjumisse, samuti olid probleemid liha ja villa realiseerimisel. Kui 1990. aastate alguses oli Eestis ligikaudu 140 000 lammast, siis järgneva kümne aasta jooksul langes lammaste arv alla 30 000, vähemalt 100 lammast oli ainult 14 karjas, lambaliha kadus müügilt, villavabrikud lõpetasid töö ning tapamajad lambaliha käitlemise.
Alates 1999. aastast hakati maksma riigipoolset ute kasvatamise toetust, lisandusid Euroopa Liidu toetused, lammaste pidamise majanduslik tasuvus paranes ja lammaste arv hakkas alates 2000. aastast kasvama. Kuna tõusis liha kokkuostuhind, hakkas suurenema liha- ja villatoodang, samuti on suurenenud tarbijate nõudlus kvaliteetse kodumaise lambaliha järele (Piirsalu, 2009). 2001. aastal peeti Eestis 29 000 lammast, nendest 60,3% elas kodumajapidamistes, 39% taludes ja 0,7% ettevõtetes, 43% uttedest elas alla 10-pealistes karjades, 52% uttedest elas 10-100-pealistes karjades ja üle 100-pealistes karjades elas 5% uttedest. Suurimad lambakarjad 2000.-te aastate alguses olid 250-300 põhikarja utega karjad.
Eesti Põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti (PRIA) andmetel oli Eestis 2010. aasta seisuga 1900 lambapidajat ja 79 031 lammast ning 518 kitsepidajat ja 2850 kitse (põllumajandusloomade registris olevate loomade arv seisuga 27.09.2010, PRIA). 805-l loomapidajal oli loomi 1-10, 1005-l loomapidajal oli loomi kuni 100, 125-l loomapidajal oli loomi kuni 500 ja neljal loomapidajal oli üle 1000 looma. Kõige suurem lambakari Eestis on OÜ Rägavere mõisal 3178 loomaga Lääne- Virumaal, järgneb OÜ Kopra Karjamõisa kari 2325 loomaga Valgamaal, 1857 loomaga kari Põlvamaal ning 1130 loomaga kari Saaremaal (PRIA, 2010). Kõik üle 500 loomaga karjad on erinevat tõugu lihalammaste karjad, suuremad neist ekspordivad kas eluslambaid või lambaliha ja varustavad ka Eesti toitlustusettevõtteid. Liha-villa ja villalammaste karjad jäävad enamikus vahemikku 10-100 looma, sellise suurusega karju on Eestis ka kõige rohkem. Villa, villatooteid ning lambanahku Eestist ei ekspordita. Kõige rohkem on lambaid Saare maakonnas, kuna see on ajalooliselt välja kujunenud lambakasvatuspiirkond, sealsed õhukese mullakihiga kivised karjamaad sobisid lammastele rohkem kui hobustele ja lehmadele. Tänapäeval on saartel suur looduskaitseliste maade osatähtsus, mida EL-i toetuste abil hooldatakse lammastega.
Suurepärase ülevaate kaasaegsest lambapidamisest leiate aadressil http://www.setomaa.ee/docs/File/Lambakasvatuse%20kasiraamat.pdf
Ajalooliselt olid lambad, nii nagu ka lehmad ja sead, perenaise hoole all. Hobuste kasvatamine ja hooldamine oli peremehe vastutus. Kõik villaga seotud tööd on olnud naiste ala, lammaste tapmine ja parkimine on olnud meeste kohustus. 19. sajandil kasutati juba nahkade töötlemisel ka kutseliste parkalite abi ning kasukaid lasti õmmelda rätsepatel.
Loomad olid karjamaal aprilli lõpust oktoobri lõpuni. Talvel peeti neid laudas ja üks talu jättis ületalve tavaliselt 2-3 lammast. Karjatamine toimus 19. sajandi keskpaigani ühises külakarjas, Lääne-Eestis ja saartel isegi 20. sajandi 30ndte aastateni.
Ühiskarjatamist võis korraldada ilma järelvalveta, kui põllud ja heinamaad olid tarastatud. Küla või mitme küla peale võidi palgata ühine karjane. Kordkarjatamise puhul mindi karja taluperedest järgemööda. Kohati oli igal talul oma karjane, kuid karjas käidi koos. Kõige sagedam oli külakarjase kasutamine. Külakarjaseks valiti enamasti kehvemal elujärjel üksik mees, kes palgati jüripäevast mihklipäevani. Karjase palkamise otsustasid küla peremehed koos. Mandri -Eestis karjatati lambaid ja lehmi koos. Saaremaal võeti igale loomaliigile eraldi karjus.
Peale talude kruntimõõtmist 19. sajandi keskel külade ühine karjatamine vähenes ja taludel oli oma karjane. Kui talus oli sobivas eas lapsi, oli karjuseamet nende, kui ei olnud, palgati karjane. Tarastamise laienemisel vähenes vajadus karjase järele.
1941. aastal taaselustas nõukogude võim Eestis ühiskarjatamise lambakasvatuse arendamise ettekäändel, tegelik eesmärk oli aga ette valmistada talupoegi kollektiviseerimiseks. Nõukogudeaegseis suurmajandeis karjatati loomi karjase abil 1970ndate aastateni, siis muutus valdavaks karjamaade tarastamine. Kolhoosiaja algperioodil kasutati kordkarjatamist so kolhoosipered käisid karjas kordamööda. Hiljem palgati igale karjale eraldi karjane. Lisaks kolhoosikarjale oli igal kolhoosiperel ka oma loomapidamine, et ära elada. Neid karjatas tavaliselt iga pere eraldi, kuid esines ka individuaalloomade ühiskarjatamist, eriti Põhja-, Lääne-Eestis ja saartel. Kohati karjatati eraloomi kolhoosikarjaga koos, kuigi see oli ametlikult keelatud. Saaremaal Mustajala kihelkonnas kestis ühiskarjatamine 1990 aastateni.
Karjase teenistuse aeg algas kevadel jüripäevast ja kestis sügisel kolm nädalat peale mihklipäeva ( 23. IV-20.X). (ERM KV 184: 13, Tartu)
Töö kestvuse määramises on lähtunud küll konkreetsetest tähtpäevadest, ent pigem need olid karjatamisperioodi üldiseks piiritlemiseks. Tegelikkuses neist kuupäevadest täpselt kinni ei peetud ja karjatamisperiood sõltus ilmastikust ja talveks kogutud sööda varudest.
Kevadeti aeti loomad esimest korda välja, kui loomtoit juba lõpukorral oli ja karjamaale ning kesale tärkas haljakut. (ERM KV 184: 14)
Karja väljalaskimiseks on toodud välja ka konkreetseid nädalapäevi. Kindlatel päevadel väljalaskmine pidi karjale õnne tooma.
Esimest korda aeti kari välja heal päeval. Head päevad nädalas olid: teisipäev, neljapäev ja laupäev. Halvad ja õnnetud päevad olid: esmaspäev, siis susi sündis, kolmapäeval katsel käidi ja reedel ristiti. ( ERM KV 184: 14).
Külakarjaseks valiti tavaliselt kehvem, tihti terviserikkega mees, kes muud tööd ei jaksanud teha. Enamasti olid need vallalised inimesed, sest pere ülalpidamiseks karjusepalgast ei piisanud. Karjane võeti oma külast või lähiümbrusest ning otsustasid küla peremehed ühiselt. Valimine toimus kas mõnes talus või külakõrtsis. Kui kandidaate oli mitu, siis valitui see, kes vähem palka küsis. Üks ja seesama karjane võis töötada külas mitu aastat.
Karjane palgati sügisel uuesti eelmise suve palgamaksmise ajal /.../ Karjase palgamaksmine oli sügisel karja lauti jäädes. Karjasele palgamaksmisest ja uue lepingu sõlmimisest võtsid osa kõik peremehed. Peale palgamaksmist ja uue lepingu sõlmimist tehti liiku ( ERM KV 119: 91).
Kordkarjatamise juures olid karjatajad pereliikmed, enamasti lapsed, aga ka vanemad naised või raskemale tööle sobimatud mehed. Sageli anti karjasele abiks ka mõni laps, karjakorraline. Pärast talude kruntimist ja päriseksostmist 19. sajandi teisel poolel olid karjasteks enamasti talupere poeg vanuses 7-15 aastat. Kui oma peres sobivas eas lapsi ei olnud, tuli karjapoiss tallu palgata.
Külakarjane ööbis enamasti iga öö erineva pere juures. Sellist perest-perre öömajal käimist nimetati karikõrda käimiseks. Karjase magamiskoht oli tares või peretoas. Suviti aga ööbis väljas, lakas või aidas ning seda kuni hilissügiseni. Ainult üksikud vanad inimesed magasid suvel kambris. (ERM KV 184: 22)
Lisaks öömajale oli pere kohustuseks veel tagada karjasele päevane toit. Selleks anti karjasele hommikul kaasa leib, piim, kala ja mõnikord ka või ning paremal päeval ka liha. (KV 184: 24, Tartu) Kuna karjane ärkas enamasti kõige varem – päikesetõusu ajal, siis hommikut ta koos pererahvaga ei söönud.
Palka maksti enamasti talvise toidumoona ja rõivaesmetena, lisaks ka rahapalka nn „sabaraha“. Palka maksis iga talu vastavalt karjas käinud loomade arvule.
Palga juurde kuulus veel jõulukakk. Jõulukakk oli karjasele mõeldud toidumoon, mida pakuti talle jõulude aeg ning mõnes kohas isegi uue aasta ajal – nt Lamjalas ( ERM KV 184: 215). Seda käis tavaliselt karjane ise jõululaupäeval külast korjamas.
Lisaks põhipalgale oli karjasel õigus “jõulukakule”. Jõululaupäeva hommikul sõitis karjane hobusega külasse “jõulukakku ajama”. Peremees pakkus karjasele jõuluõlut, perenaine tõi aidast liha, vorsti, saiapätsi või muna pühade kraami. “Kaku” suurus olenes perenaise heldusest ja anti ikka sellisel määral, et karjasel poleks põhjust külas kurta perenaise kitsiduse üle. Mitme talu peale kokku korjas karjane “kaku”, millest jatkus talle pühadeks ja kauemakski. ( ERM KV 138: 49)
Karjasel, olgu see oma laps või võeras, oli tingimata jaanipäev vaba päev, siis läks karja mõni vanem inimene talus ja karjane sai loa minna kiriku juurde kabeli jutlusele. Kui kiriku juurde mindi hobusega, siis võeti karjane vankri pärapeale, kui jala tuli minek, siis võeti kingad käeotsa ja alles kiriku ligidal pandi kingad jalga. Oli kergem kõndida ja jalanõude kulumine väiksem (ERM KV 493: 194).
Juba 1937.a. kirjutas Päevaleht „Saaremaa maavalitsuse ruumes peetud kõnekoosolekul lambakasvatuse üle asuti seisukohale, et Saaremaal tuleb lambakasvatust arendada kahes sihis: Põllul Schopschire lambad ja looduslikel karjamaadel arendada eesti maalammast”
Eestis on ajalooliselt olnud suurimaks lambakasvatuspiirkonnaks Saaremaa, seda eelkõige ulatuslike loopealsete tõttu, mis nõudlikuma karjakasvatuse jaoks sobimatud. Tänapäeval on välja kujunenud jaotus, et suuremad karjad ja lihalambakasvatus paikneb peamiselt söötijäänud põllumaadel mandril ning ka Saaremaa sisealadel, rannikul, vaesematel karjamaadel peetakse väiksemaid karju, mis on sageli pigem käsitööndusliku ehk siis villatootmissuunitlusega aga ka puhtalt maastikuhoolduseks mõeldud.
Ida- ja Kesk-Eestis peetakse lambaid üldse väga vähe, ühelt poolt puudub sealkandis traditsioon ning muud kariloomad on viljakatel põldudel tulutoovamad, kui lambad. Teisest küljest algas peale EV taasiseseisvumist toimunud maaelu madalseisu järel lambapidamise taastumine mandri võsastuvatel põllumaadel kiiremini, kui vaestel paepealsetel. Alvaritel ja rannaniitudel ning muudel kaitsealustel aladel toimus kiire lammaste arvu kasv seoses EU toetuste rakendamisega ning need loomad mängivad väga olulist rolli eriti lubjarikkama Eesti poollooduslike koosluste esinemisega kaitse- ja hoiualadel.
Ka Lõuna-Eestis, eriti Karula ja Otepää piirkonnas leidub palju väikelambapidajaid, kes nende loomade abil eelkõige oma koduümbrust hoolitsetuna hoiavad.
Fotol lambakari Karula kuplite vahel
Tänapäevaste parasiiditõrjemeetoditega on võimalik lambaid pidada ka niiskematel rannaniitudel. Traditsioonilised lambakarjamaad on aga eelkõige alvarid (loopealsed).
Alvarid e. loopealsed on õhukesemullalised lubjarikkad niidud, milledel puud ja põõsad praktiliselt puuduvad. Mullakihi tüsedus võib ulatuda kahekümne sentimeetrini, kuid kohati võib see ka täielikult puududa ning taimkatet leidub sellistel juhtudel vaid kaljupragudes ja väiksemates lohkudes. Suveperioodil on iseloomulik aluspõhjani läbi kuivamine, samas kui kevaditi jääb paepealsele kauaks liigniiskus. Vaatamata ajutiselt väga ebasoodsatele kasvutingimustele on alvarite liigirikkus väga kõrge ja omapärane. On liike, mis oma peamise levikuga kuuluvad Kagu-Euroopa stepialadele, nagu kaljupuju (Artemisia rupestris), kevadmaran (Potentilla neumanniana), aas-hundihammas (Astragalus danicus), mägiristik (Trifolium montanum), harilik keelikurohi (Carlina vulgaris), värv-varjulill (Asperula tinctoria), metsülane (Anemone sylvestris). Samas on ka liike kaugelt põhjast alpiaasadelt: mägi-kadakkaer (Cerastium alpinum), alpi nurmikas (Poa alpina), mägimaran (Potentilla crantzii). Alvarite levik on maailmas väga piiratud, neid leidub Läänemere saartel (Gotlandil ja Ölandil Rootsis, Saaremaal, Hiiumaal, Muhus ja väiksematel saartel Eestis) ning Lääne- ja Põhja-Eesti rannikualal. Väiksemate laikudena leidub alvareid veel Rootsi mandriosas Västergötalandis, Ahvenamaal ja Venemaal Peterburi piirkonnas. Kui 1930tel aastatel hinnati alvarite kogupindalaks Eestis üle 40000 ha, siis viiskümmend aastat hiljem oli järele jäänud 16000 ha, millest omakorda veerand oli peaaegu kinnikasvanud. Õnneks on lookooslus siiski visa ja püsib ka üsna kinnikasvanud aladel, seega on võimalik taastada ka poolenisti kinnikasvanud endisi alvareid, kui nad võsast puhastada ja taastada karjatamine. Vt. ka loopealsete teemalist pöördumist keskkonnaministrile siit.
Loopealsetel (Natura kood 6280 *) on lambaid peetud ammustest aegadest, põline eesti maalammas on vähenõudlik loom ja saab neil aladel hakkama paremini, kui liha- või piimakari. Tänapäeval kasvavad tänu loomade vähesusele kõrge looduskaitselise väärtusega looalad täis kadaka ja paakspuuga ning praktiliselt ainus võimalus maastikke avatuna säilitada on lammaste arvukuse suurendamine. Võsatõrje ilma pideva karjatamiseta on seal lehtvõsa klonaalse kasvu tõttu mõttetu.
Lammas on ka ideaalne kadastike (Natura kood 5130) hooldaja. Villahuvilistele lambapidajatele tekitab küll probleeme lambakarja hoidmine kadakatega karjamaal, kuna mõnda villatüüpi on võimatu puhastada, kuid lambale sobib kadakane karjamaa väga hästi, vähemalt põlistõugudele.
Kuna rannaniitude (Natura kood 1630 *) taastamine on viimastel aastatel olnud Eesti looduskaitses prioriteetne suund, siis on rannaniitudel lambakarjade osa viimase kümne aasta jooksul sisuliselt sajakordistunud. Madalates randades on lammastega küll probleeme, niisketel, lehtpuudega aladel esineb massiliselt sooleparasiite. Kuivemad rannaniidud seevastu sobivad lammastele suurepäraselt, seda enam, et Läänemere vähesoolane vesi meeldib lammastele ka joomiseks ning nendega on suveti sellevõrra vähem hoolt. Eriti muretu oleks hooldada lambakarjadega kaitsealuseid väikelaide ning seda ka tehakse, kuid loomade ülevedu vajaks tõhusamat toetusskeemi.
Lambaid ei kasutata mitte ainult maastike hoolduseks, vaid sageli turismitalunike poolt ka maastiku ilmestamiseks. Sedagi tendentsi esineb rohkem Saare- ja Hiiumaal, kus lammast peetakse maastiku lahutamatuks osaks ja turist ootab sellist vaadet:
Mandril ja Lõuna-Eestis peetakse lambaid siiski peamiselt põllumaadel. Paljud lambapidajad on vastanud küsimusele, miks nad just neid loomi kasvatavad, et koduümbruse põllud kippusid inetult võsastuma ja „lammas on laisa inimese loom”. Seda viimast pikemaajalised lambakasvatajad küll tegelikult ei kinnita. Siiski leidub praegu Eestis lambakarju kõigis maakondades, isegi viljakatel põldudel Kesk-Eestis, kus veisepidamine ilmselt enam ära tasuks.
Ja maastik saab palju ilusam!
(Fotol Gimbutaste pere valdused Elva lähistel)
Eesti on tasane maa ja karjade suuremat liikumist mägedelt tasandikele ja vastupidi ei toimu. Ainsad suuremad karjade liikumised nii ammustel aegadel kui ka tänapäeval käivad üle mere, laidudele. Vanasti karjatati lambaid kehvematel rohumaadel nagu rannaniidud, loopealsed ja laiud, ning paremad karjamaad hoiti lehmade ja hobusete jaoks. Kevadel koguti kogu küla lambad kokku ning veeti rannakarjamaadele või laidudele, sügisel pidi iga perenaine suurest karjast oma loomad ära tundma ning koju tagasi viima. Kui loomad olid laidudel, ei olnud vaja aedasid ehitada. Kui loomad olid rannakarjamaadel, mis piirnesid ühest küljest alati merega, kust loomad juua said, siis ehtitati teise külge aed ning rajati ka varjualune, kus sai varju vihma ning tuule eest. Vastavalt lammaste arvule tuli teha nn lambapäevi ehk siis käia loomi vaatamas ja talitamas.
Tänapäeval korraldavad üksikud lambapidajad Hiiumaa laidudel jaVilsandi rahvuspargis koostöös keskkonnakaitseametiga loomade vedu kaitsealustele laidudele peamiselt selleks, et laiud kinni ei kasvaks ja et seal säiliksid kurvitsalistele sobivad madalmurusad elupaigad.
Pildil hiidlaste uus parv lammaste veoks valmis.
Laudad (ajalooline osa teadur Heiki Pärdilt).
Vanasti peeti Ida-Saaremaal ja Muhus lambaid üpris laialdaselt talvel saunas. See on vana traditsioon, mille kohta on andmeid juba aastast 1787. Sel ajal olevat igal jõukal talupojal olnud oma lambalaut, vaesemad aga hoidsid lambaid saunas (G. Ränk 1939: 305). See tava jätkus seal üldiselt kuni 20. sajandi alguseni, aga mõned olevat lambaid saunas pidanud ka veel 1950. aastail (ERM KV 110: 846). Harva kasutati sauna lambalaudana ka mujal Eestis. Lambad olid oasta ömber saunas, sui muidugi ööseti üksi, päeva olid karjamal. Siis kui sauna tehti aeti lambad vajase [sauna esikusse, HP], rataste kartsad [vankriredelid, HP] pandi ede. Möni viis omal tükkis tuba, pinkidest istendest tehti aid. Sönnikule pandi puhtad öled vöi sassed (põhk, HP) peale, mis nii kena oli, sönnik oli alt soe. Olid inimesed saunas käind, aeti lambad jälle sisse, kohe sooja sauna. Neid kohti on paergus veel kus lambad saunas on. Lambalauta pole olemas. Noorem rahvas pole seda sönnikusauna änam sallind, et irmus kange sönniku ving olla. Lammastele tehti siis koa oma ede laudad (ERM KV 116: 694-695 Pöide).
Lääne-Eestis ja saartel oli tava ehitada laudad ühise katuse alla aitadega, samas Lõuna-Eestis püüti seda vältida. Ida-Saaremaal ja Muhus ehitati sageli kokku saun ja lambalaut – selle kohta leidub andmeid juba 1632. aastast (Ränk 1939: 151). Vahel harva ehitati lambalaut ühe katuse alla ka rehemajaga, seda esines kõige sagedamini Lääne-Saaremaal. Harvem püstitati lammastele omaette laudahoone, seda esines tihemini Lääne-Eestis ja saartel, kus peeti rohkem lambaid.
Lisaks suvelautadele tehti kaugemal asuvatele karjamaadele ka lihtsaid lattaedikuid, kuhu loomad paigutati ööseks.
Tänapäeval esineb üksikuid eriprojektiga lautasid.
Fotol õhurikas lambalaut Saaremaal.
Eelkõige just maalambad vajavad õhurikast lauta. Sooja ja niisket ruumi ega tõmbetuult need lambad ei talu, külmlaut on neile sobilik peavari ja talvisel ajal õue pääsemine tervisele kasulik. Kirjandusmuuseumi vanades lauludes ja pärimuse kogudes leiame erinevaist Eesti paigust ülestähendusi, et ”lumi on lamba tervis”. Kui nõukogude perioodil peeti lambaid enamasti soojustatud lautades, siis tänapäeval kasutatakse nn külmlautu, kus lammastele on tagatud aastaringne väljapääs karjamaale või jalutusalale. Poegivad uted pannakse siiski esimesteks päevadeks lauta kinni. Meie küsitluse andmetel ongi lambad vabapidamisel märksa tervemad.
Tüüpiline talulaut Hiiumaalt
Kaasaegsem talulaut Pärnumaalt
Tänapäeval peetakse lambaid juba pigem reegli kui erandina aastaringi vabapidamisel ja kapitaalseid ehitisi ei püstitatagi.
Fotodel on lammaste varjualused Saaremaal ja Hiiumaal.
Üks Eesti oludes ebatavalisemaid lambavarjualuseid oli piimalammaste lüpsiplatsiga varjualune Saaremaal:
Väiketalude omanikud ja lambapidamise kui elustiili harrastajad võivad endale lubada ka stiilsemaid rajatisi lambakarjamaadel, fotol näide Läänemaalt, Lihula lähistelt.
Kolhoosikarjad olid praktiliselt kuni kolhoosiaja lõpuni talulautades. Ainsad suurtootmiseks sobilikud lambalaudad projekteeriti ja ehitati 1980.-tel aastatel Puka sovhoosis. Eesti lambalaudad on tänapäeval väga mitmekesised. Suuremate karjade pidajad kasutavad enamasti vanu nõuka-aegseid, algselt lehmapidamiseks mõeldud kolhoosilautu. Need on üle Eesti väga erinevas seisukorras (vt. fotod). Peale kolhooside lagunemist ostsid loomapidajad ära olemasolevad vasika- ja loomalaudad, kuid praeguseks vajavad need ehitised juba väga suuri investeeringuid, et neis oleks võimalik loomi edasi pidada.
Üksikud karjakasvatajad on investeerinud kaasaegsetesse tunnellautadesse. Uusimad ja uhkeimad Inglise kilelaudad asuvad Saaremaal Liivalamba farmis
Lambaaedade osas on ajalooliselt levinuimad risu-, latt- ja kiviaiad, kaasajal on enim kasutatavad võrk- ja elektriaiad erineva traadiridade arvuga.
Kui tegemist on raskema kerega lihaloomadega ja eriti kui aiatagune ei paku olulisi ahvatlusi, saab lambaid koos hoida ka sellise kahetraadilise elektriaiaga:
siiski on enamiku lammaste puhul aiaga nii, et mida tihedam ja kõrgem, seda parem. Mõni eriti kergejalgne tegelane käib ka kahemeetrisest tarast veel mängleva kergusega üle ning sellist kohutab ainult elekter, kui keegi aga alt pugema õpib, siis ei aita elektrikarjusest, kuna turjale saadud löök lammast eriti ei heiduta.
Hiiumaalt Orjaku lähistelt leidsime Eestis üsna ainulaadse turiste ja jalutajaid soosiva väravatüübi:
Kuna palavatel päevadel veedavad lambad alati parima meelega aega rannas, pealegi lahendab karjamaade rajamine otse mere äärde jootmisprobleemi, tuleb madalates randades sageli mitukümmnend meetrit aeda vette rajada. Sellist aeda nimetatakse vesiaiaks.
Saaremaal on palju kasutusel militaarset materjali aedade rajamisel.
Lääne Eestis ja saartel on väga tüüpiliseks aiatüübiks kiviaed. Kiviaedu kasutati eelkõige selleks, et takistada loomade liikumist teatud aladele, puhastada pinnast kividest, ladustada kive või harvemal juhul märgistada piiri talude vahel.
Tänapäeval hindame kiviaedu ka selle poolest, et nad on elupaikadeks paljudele liikidele.
Puit on kõikjal eestis kergesti kättesaadav materjal ja kõikvõimalikul moel töödeldud või töötlemata puitmaterjalist lambaaiad on väga levinud nii väikelambapidajate kui suurkarjaomanike hulgas. Kui suurtel karjamaamassiividel kasutataksegi puitu vaid postide tarbeks või väravate ehitamiseks, siis kogumisaiad on sageli laudadest ning eriti armastatud on dekoratiivsed lattaiad kodulähedaste karjamaade ja väikeste karjade puhul.
Lammaste kaitseks on hea ära kasutada võsaraiumisest saadav risu. Aed püsib tihe ja peab looma kindlalt kinni, kui teda jooksvalt täiendada. Fotol lambaaia ehitus võsastuval alvaril:
Enne lammaste pügamist eelistati lamba seljas vill ära pesta. Pestud lambaid on parem pügada ja lamba seljas pestav vill ei vanu ära. Lammaste pesemine kuulus tavaliselt naiste, laste ja lambakarjaste töö alla. Pesemiskombed sõltuvad nii aastaajast kui ka geograafilisest asukohast. Suvel ja kevadel on olnud kombeks minna merre või lähimal asuvasse veekogusse 1-4 päeva enne niitmist lambaid pesema. Pärast pesemist kuivasid lambad kas siis karjamaal või puhtaks tehtud laudas.
Talvel või asukohas, kus läheduses polnud ühtegi veekogu, pesti villad pärast niitmist käsitsi. Villapesuks on tavaliselt eelistatud “pehmet vett” (ERM V II :1285). Pehme vee all on mõeldud tavaliselt siis vihmavett või sulatatud lund. Usuti, et seljas pesemisel on lambavill pehme ega tõmbu kokku. Vanasti pole villa pestud, siis pesti lambud meres. Kui sa lamba selgas pesed, siis see vill ei uhtu ära, aga kui sa villa pesed, siis ta uhtub kokku (ERA, RKM II 346, 345 (7) )
Lambapesemise protsessist kirjeldati Häädemeestes järgnevalt:
Lambad pesti jõeaukudes, mere ääres olevates urkades. Lammas aeti vette, pesija pani lamba pea oma jalge vahele ja pesi tagapoole puhtaks. Siis keerati lammas ringi ja pesti ka eestpoolt. Talvel lambaid ei pestud, harva pesti kadriniituks. Toodi soe vesi toobrisse, üks kallas vett toobiga lambale, teine sarjas. Pesti kaks-kolm päeva enne niitu. Suvel kuivasid lambad karjas. Karjane pidi järgi vaatama, et nad end ära ei määri. (ERM KV 60/61: 207 )
Vana tava on ka lammaste pesemine meres, vanasti pesti lambaid samuti tiigis, ojas ja turbaaukudes.
Mere veega pestes jääb vill ilus ja puhas. Tuule käes kuivas. Peale pesu niideti. Ei ole villal hea kui pärast pesta.” ( ERA, RKM II 86, 375/ 6 (16))
Parem oli kui lambid enne niitmist pesti. Lambad aeti Peipsisse. Pesti seebiga. Pärast, kui ära kuivas, teisel või kolmandal päeval lõigati. Kolmanda päeva vill oli kõige parem. Talvel püüti lambaid hoida puhtal asemel. Kui olid määrdunud, siis pesti mussad kõhad puhtast. Õli lammas niidetud, sülitati pihku kolm korda, tõmmati üle lamba pärivilla (pea poolt saba poole). Nii tehti kolm korda. Miks tehti, ei tea. Praegu ka teevad nii. ( ERA, RKM II 27, 396 ( 148))
Töö juures on peetud oluliseks ka kuufaasi. Lammaste pesemine ja niitmine pidi toimuma noore kuu ajal.
Välja on toodud ka see, et kui on pehme tuul, siis on loota ka pehmet villa:
Kui lambud pestakse ja tall esimest korda vee sisse viiakse. Püütakse pea ikka kohe pehmet tuult. Siis tuleb kena pehme villaga lammas (ERA II 289, 234 (14).
Siiski ei ole lambapesu tänapäeval enam tavapärane vaatepilt, seda tehakse eelkõige käsitööliste peetavate villalammaste ja väikeste karjade puhul.
Lammast pestes ei kasutata pesuvahendeid, lamba kasukas olev lanoliin on piisav. Kui pestud lammas kuivatab oma villa tuulise ilmaga juba samaks õhtuks või siis järgmiseks hommikuks, siis kausis pestud villa kuivatamiseks kulub vähemalt 3- 4 päeva. Suuremate lihalambakarjade pidajad ei kasuta villa, see kas komposteeritakse või põletatakse.
Villa pesemine on siiani peamiselt kodune käsitöö. Rannikupiirkonnas pestakse villa sageli meres, sisemaal kasutatakse survepesurit ja tihedaid reste. Villa kuivatatakse õues selge ja tuulise ilmaga.
Rahvakeeli on pügamiseks kasutatud sõna niitma. Lammast niidetakse 2-4 korda aastas. Varasemal ajal – 19. sajandil – oli tavaline niita 4 korda. Enamasti olid seotud pügamisajad rahvapühadega: vastla-, kadri-, jüri- ja jaanipäevaga. Ajapikku on muutunud niitmise kord vähemaks. Lihalambaid pügatakse tänapäeval üks kord aastas, mõni tõug ei vaja sedagi. Niitmise puhul kasutati lambaraudu, veel kutsutsi neid lambakäärideks, pügamisraudedeks
Pügamisraudu valmistasid kohalikud sepad. Mainitud on, et tsaariajal toodi raudu ka Rootsist. Kohalike seppade tehtud rauad olid suured ja rohmakad, neid osteti laadalt. (ERM KV: 94 190)
Rahvasuu on jaganud erinevaid uskumusi ja kombeid seoses lambaraua kasutamisega:
Lambalauta pandi lambarauad, et vill hästi kasvas ja oles pikk ning hea. (ERA II 234, 63 (5))
Kui pügati lambaid, siis nende lambaraudadega piirati juukseid – pidi ästi kasvama. (ERA, RKM II 349, 440 (26))
Ku lammast pügame akatse, sis lõigatse raudega kõigepäält raasike villu lamba pää päält ja pistetse lambale suhu, sis ei pelgäved mitte raude ja ei rabele kähen ( ERA II 308, 431 (4)).
Kui lammaste niitmiseks teise inimese käes saavad rauad laenatud, siis pandagu pärast niitmist, kui rauad tagasi antakse, pihu täis villu raudade vahele, muidu võib raudade omanik niitjale sell kombel kahju teha kui ta raudadega vastu ahju lööb ja see juures seda avaladab, mis ta teisele paha soovib. Nõnda löönd keegi perenaine raudadega, kui nad ülast tühjalt tagasi toodud, vastu ahju ja ütelnud: “Paljas pead sa olema kui minu raud!” Tulnud kevade kätte ja selle perenaise lambad, kes raudasi laenanud, surnud kõik ükshaaval ära ( ERA, H II 57, 553 (149).
Niitmise ajaks pandi lamba pea niitja jalgade vahele ja hoiti kinni. On mainitud, et vanal ajal, kui raude polnud, olevat katkutud lamba villa. Pärast kõhu alt niitmist seoti lamba jalad rihma, riide või nööriga kinni – seda tehti töö parema sujumise nimel. Kuidas täpselt lamba jalad kinni seoti, on aga erinev. Väiksemaid lambakarju pügatakse ka tänapäeval kohati lambaraudadega, kuid suuremates karjades käivad professionaalsed masinaga pügajad. Ametlikult pakuvad lambapügamise teenust Eestis seitse eraisikut või firmat, kuid kord suve jooksul käivad Eestis ka Uus- Meremaa lambapügajad.
Vanasti oli lambavill tähtis tooraine tekstiili valmistamiseks, tänapäeval on tegu sageli tülika kõrvalproduktiga, millest on raske vabaneda. Lamba tervise huvides tuleb teda pügada ka siis, kui saadavat villa ei plaanita kasutada. Pügamise tihedus sõltub lambapidamise eesmärgist ja peetavast lambatõust. Eestis peetavatel lammastel piisab enamasti ühest pügamisest aastas, mis võiks toimuda kevadel aprillis või mais, aga kindlasti enne suvekuumade saabumist. Kiirema villakasvuga lambaid pügatakse mitu korda aastas, tavaliselt kevadel ja sügisel. Ka saadakse kahe pügamisega aastas lambalt summaarselt rohkem villa kui ühe pügamisega. On tõestatud, et ute pügamine loetud nädalad enne poegimist vähendab tallede suremust.
Suurem enamus Eesti lammastest pügatakse spetsiaalse pügamismasina abil. Masinaga pügamine käib kiiresti, ühe lamba pügamiseks kulub umbes kümme minutit. Samuti ei ole vaja looma siduda, kuna professionaalne pügaja suudab lamba fikseerida enda ja lambaasendit vastavalt vajadusele muutes. Professionaalne lambapügaja eraldab pöetavast villast kõhualuse osa, ülejäänu jääb ühe villakuna. Kohe eraldatakse ka väga prahine kaelaosa ja tagumikuümbruse määrdunud vill, detailsem sorteerimine tehakse enamasti hiljem.
Villa kottidesse pakkimisel pannakse tumedad ja valged villakud erinevatesse kottidesse, samuti pakitakse erinevatesse kottidesse tallevillad, mis on kõige pehmemad ja peenemad. Kui pöetav kari on väga „kirju“ – erivärvilised, eri tõugu, erineva villakvaliteediga lambad – siis võib sorteerida villakud erinevatesse sortidesse (pruun, helehall, tumehall, must, kahekihiline jne) või pakkida iga villaku erinevasse kotti, millele on märgitud lamba number või nimi. Viimane variant on eriti ahvatlev käsitöölistele, kes ise lõnga ketravad, kuna sedasi on võimalik iga villakut eraldi töödelda ja teha „nimelist“ lõnga, st lõngale saab panna nime lamba järgi, kelle seljast vill pügatud on (http://maavillane.ee).
Lammaste juures abiks olevad koerad jagunevad karjakaitse ja karjaajamiskoerteks. Need tõud erinevad omavahel märkimisväärselt ja ühte looma kahel otstarbel pidada üldjuhul ei õnnestu.
Ka vanasti käis karjas abiks karjakoer, kes sageli oli karjase oma. Lambakoertega karjatamist kasutatakse Eestis tänapäeval rohkem kui vanasti. Eestis ei ole aretatud ega kasutatud spetsiaalselt lammaste karjatamiseks ega kaitseks mõeldud koeratõuge, tavalised karjakrantsid võisid küll karjusele abiks olla, kuid neid ei aretatud ega koolitatud spetsiaalselt. Tänapäeval kasutavad lambapidajad karja ajamiseks borderkollisid, kes on sisse toodud peamiselt Inglismaalt, Hollandist ja Soomest. Esimesed 200 borderkollit toodi Eestisse 1980ndatel. 
Rohkem infot karjaajamise kohta võib leida kodulehtedelt http://www.koer.ee/tag/karjakoerad.html, http://vanadoskused.blogspot.com/search/label/karjakoerad, http://www.koer.ee/Karjakoerad_on_loodud_karjatama.html jt
Karja kaitseks huntide vastu kasutatakse Maremma Abruzzo tõugu koeri, Hispaania mastifit ja Kesk-Aasia lambakoeri. Kaukaasia lambakoeri on Eestis küll arvukalt, kuid teadaolevalt ei tööta neist keegi lammastega, vaid neid peetakse koduvalvuritena.
Hea karjakaitsekoer ei ole inimeste suhtes agressiivne, kuid mõjub piisavalt autoriteetsena, et võõras naljalt karjale liginema ei kipu. Täpsemat infot jagavad kodulehed http://www.lahemaalammas.ee/, http://www.maavillane.ee/?7 jt.
Kõige suuremaks ohuks lammastele on Eestis olnud hundid. 19, sajandi algupoolel hävitasid hundid 1/6 lammastest. Karjasel hundi vastu relva ei olnud, kasutada sai vaid hirmutamist ja karja koju ajamist. Karja tulnud hunti aitas tõrjuda ka karjakoer. Karjakoertele on kaela pandud raudoradega rihmasid, et hundid neid kergesti murda ei saaks.
Hirmutamiseks kasutati karjapasunaid, käristeid ja hüüdeid. Hundikahjusid aitas vähendada loomade ööseks koju ajamine, kus neid hoiti varjualuses või koplis. Hundijahti peeti enamasti talvel, kui jäljed lumel nähtavad. Peeti ajujahti, kasutati erinevaid lõkse ja püüniseid.
Tänapäeval hoitakse lambaid suveperioodil väljas ööpäev läbi. Huntide tõrjeks tuleb kasutada vähemalt 1,5 m kõrgusi mitme traadiga elektrikarjuseid ja spetsiaalseid vastava väljaõppega karjakoeri.
Järvamaal on olnud abi metsaveerse lauda juures ööpäevaringselt mängivast ja aegajalt kanalit vahetavast raadiost.
Lambasõnnikut ei ole vanarahvas heaks põllurammuks pidanud. Vanasti komposteeriti lambasõnnikut vähemalt kaks aastat enne põllule viimist. Tänapäeval kasutatakse komposteerimisel rohkem õhutamist ja sellega kiirendatakse protsessi märgatavalt. Mitmedki lambakasvatajad on öelnud, et sõnnikukäitlemistasude maksmise asemel kasvatatakse värskel sõnnikuaunal kõrvitsaid.
Lehiste tegemine.
Lambalehiste tegemine on väga vana komme ja täies elujõus oli see veel ka mõned kümnendid tagasi, kolhoosiajal. Tavalisim lehisepuu oli saar, mis hästi võsusid andis ja saartel on siiani märgata vanu nn. rungitud saari, mille latv mõne aastaste vahedega maha lõigati ja loomadele vihtadeks köideti. Köndist kasvas uus võra ning protsess kordus mõne aasta pärast uuesti. Lehiseid tehti ka teistest lehtpuudest, pärnaokstest, millelt õied nopitud, kasest jpt. Lammastele maitseb väga ka vaher ja eriti paakspuu.
Kui talivili oli külvatud ja esimesed hallad üle käinud, lasti lambakari põllule, lambad tallasid siis mulla kõvasti kinni.
Üle jääma kippuva lambarasvaga kannatab küünalt valada küll. Näiteks õõnsaks uuristatud tooresse peeti või kaalikasse. Peet annab kauni punaka kuma. Peamine nipp on valida õige taht. Rasv haiseb lamba järgi ainult rasva sulatamise ajal, mitte hiljem põledes.
Nutikaid söödasõimi:
Mitmed turismitalunikud üle Eesti kasutavad lambatemaatikat enda atraktiivsemaks muutmisel:
