Maalammas
Ohustatud põlistõud on väärtus, paljud riigid on võtnud endale kohustuse säilitada genofonde, mida on vajadusel võimalik kasutada uute tõugude ja liinide aretuses. Maalammas on osa meie geenivaramust ja elurikkusest ning vajab hoidmist ja kaitset.
Maalambad on aastatuhandeid kohastunud meie oludega ning seetõttu meie karjamaadel haigustele vastupidavad, viljakad ja vähenõudlikud. Nad taluvad hästi siinset kliimat, liigniiskust ja külma, kasutavad hästi ära looduses leiduva toidu, poegivad probleemideta, oskavad kaitsta oma järglasi ja annavad suurepärast villa. Maalamba arvukus Eestis on pidavalt vähenenud, tema hoidmine ja säilitamine püsib vaid väheste entusiastide õlul. Maalammast kaitstes austame oma esivanemate pärandit, hoiame elus rahvuslikku kultuuri ja käsitööd, säilitame pärandkooslusi.
Mõned aastad tagasi Eestis läbi viidud maalammaste geneetika- ja päritolu-uuringud tõestasid, et maalamba geenid ei ole Eestist kadunud ja seis ei ole veel lootusetu. Maalammaste genotüüp eristus kultuurtõugudest, geneetiliste rühmade suur arv viitas küllaltki suurele geneetilisele mitmekesisusele. Välja joonistus neli suuremat geneetilist rühma, mida on nimetatud lammaste päritolu järgi: kihnu (suurim), hiiu, saare ja ruhnu. Maalambad on muudest tõugudest lahknenud küllalt ammu ja seega on tegu kohalike, ammu meie maal elanud lammaste järeltulijatega.
Eesti maalambad on kogu Eurpoopas väga erilised, kuna nad on kultuurtõugudest geneetiliselt kaugemad, seega põlisemad kui muud põhjala piirkonna maalambad. Lambad olid ühed esimesed põllumajandusloomad, nad kodustati Edela-Aasias 11 000 aastat tagasi, sealt levisid nad kahe lainena Euroopasse. Eestis on lammas elanud vähemalt 4500 aastat ning on seega üks siinseid vanimaid kariloomi. Eesti maalammas põlvneb uluklambast muflonist. Ta kuulub põhja-lühisabaliste lammaste rühma, mille asurkonnad paiknesid Põhja-Euroopas, Läänemere rannikul ja saartel, ning ulatusid läbi Skandinaavia Loode-Venemaani.
Maalammas on väikest kasvu, lühikese kolmnurga kujulise sabaga, tal on peenikesed ja paljad (ilma villata) nägu ja jalad. Maalambal on säilinud järgmised aborigeensed tunnused: sarved, tilbad kaelal, lühike saba, kahekihiline villak (alus- ja pealisvill), suur viljakus, poegimispesa tegemine ja tugev emainstinkt. Maalammas on leplik, vastupidav, stressikindel, tema talled on elujõulised ja poegimine kerge, samuti on ta söötmis- ja pidamistingimuste suhtes vähenõudlik. Värvuselt võivad maalambad olla valged, mustad, pruunid, hallid või kirjud. Üldse valitseb nende välimuses suur mitmekesisus, mistõttu tuleks tema puhul kasutada tõu asemel pigem populatsiooni või liigi mõistet. Need loomad võiksid olla aretuse aluseks väga mitmetele erinevatele tõugudele ja liinidele (vt. ka alajaotust "villakud" meie lehel).
Fotol esiplaanil on noor Pallipoeg, MuhuMaaLamba karja esiisa.
Pallipojal oli eriti ilus saba, mida ta väga lahkelt ka järeltulijatele edasi pärandas:
